9.a klass Berliinis
Saksamaa pealinn võttis meid vastu ebatavalise jahedusega, mida juhtub aprillis üsnagi harva. Kuigi puud olid hiirekõrvus ja mõned liigid koguni lopsakas roheluses, ei suutnud vinge jäine tuul meid, põhjamaalasi, heidutada. Panime niisama vapralt vastu nagu valges õiterüüs kirsi- ja ploomipuud ning peenardel õitsevad hüatsindid, tulbid ja nartsissid.
Meie meeleolu hoidis eelkõige üleval giid, proua Ene Rahnel, tänu kellele avastasime iga päev selle ajaloolise linna vaatamisväärsusi. Kogesime elava ajaloo ilu ja möödaniku valu, kui seisime Brandenburgi värava ees, silmitsesime rusudesse jäetud keiser Wilhelmi mälestuskirikut, mis manas silme ette sõja kuritegeliku hävitustöö nii inimeste kui kultuuri vastu. Vana Preisimaa südametukseid meenutasid võimas toomkirik, taastamise viimases järgus olev kuningaloss, Humboldti ülikool ja selle raamatukogu, eelkõige aga ajaloolise kuninga Friedrich II ehk Friedrich Suure ratsamonument. Tema oli see, kes pani aluse Berliinile kui kunsti- ja teaduslinnale ning tegi Berliinist Euroopa metropoli. Meie imetlust pälvisid Bismarcki võidukate sõdade auks püstitatud võidusammas kuldse võidujumalanna ehk berliinlaste kõnepruugis Kuld-Elsega, Alexanderplatz oma teletorni, maailmakella ja nii ajalooliste kui ka kaasaegsete ehitistega. Riigipäevahoone kuplist avanes panoraam tervele pärast II maailmasõda tuha- ja rusuhunnikust üles ehitatud linnale.
Kuulsas Pergamoni muuseumis, mis on oma nime saanud 19. sajandil saksa hobiarheoloogi poolt Türgi territooriumil välja kaevatud 3. sajandist eKr. pärit ohvrialtari järgi ja mis toodi 500 kasti pakituna Saksamaale. Samas muuseumis seisime iidsest Babülooniast pärit võimsa Ishtari värava ees, mille unikaalne ilu toob igal aastal Berliini kohale lugematul arvul turiste ja kunstihuvilisi.
Kuid selle traagilise linna saatust, mis oli jaotatud 4 meetri kõrguse müüriga kaheks, sai igaüks meist tajuda siis, kui nägime oma silmaga tulevaste põlvede jaoks alles jäetud kilomeetripikkust müürijuppi, mida kutsutakse East Side Galleryks, millele maalis 1990. aastal üle 100 kustniku 20 riigist oma tundeid-arusaamu vabadusest ja mis on võetud arhitektuurimälestisena kaitse alla.
Teises müürijupi memoriaalis saime videoklippide vahendusel vahetult kaasa elada idapoole müüri jäänud elanikele, kes elu hinnaga riskides põgenesid läänesektorisse, hüpates välja oma korteri neljanda korruse aknast. Olles seda kogenud, võis aru saada, millist traagikat pidid berliinlased läbi elama. See on ajalugu, mis jõuab meie teadvusse reaalsemalt kui ükski kirjapandud fakt ajalooõpikus.
Tagasi tulime vaimselt, emotsionaalselt ja maailmatunnetuselt rikkamana, vastavalt sellele, kui palju keegi suutis avada oma mõistust, meeli ja südant nähtu ning kogetu suhtes.
Aga tore ja rikastav oli see meie klassi viimane ühine reis kõigi jaoks.
9.a klass ja klassijuhtaja
