9. klassi tutipäev
27.05.2013 helises 9.a klassile viimane koolikell.
Meie klassi on pea võimatu iseloomustada ühe lausega. Vastasel juhul veniks see lause vägagi pikaks. Üheksa aasta jooksul on selgeks saanud, et meie klass pole olnud ainult lihtsalt kamp koolikohustust täitma tulnud õpilasi, vaid pigem nagu üks suur kokkuhoidev pere. Meie klass on juba esimesest klassist üritanud üksteise eest seista, teisisõnu järginud põhimõtet „üks kõigi ja kõik ühe eest“.
Ilmselgelt on ühes tavapärases põhikooli lõpuklassis enamusel õpilastest mõistus pähe siginenud ning mõeldakse juba nagu täiskasvanud. No kurat! Meie klass on täielik erand. Me oleme lärmakad. Me oleme enda arvates jube vaimukad. Me oleme suhteliselt laisad. Me ei ole just õpetajate ja kaasõpilaste lemmikud: sööklas muutume ahneks, tunnis eriti käituda ei oska, kodused tööd on meil alalõpmata tegemata, lunime järelvastamisi. Tüdrukud nagu ikka, neil on raskeid ja häid aegu, aga nüüd nad on kõik suureks kasvanud ja saavad kõigiga hästi läbi. Poistel on omad naljad ja need võivad vahel kellegi tundeid riivata, aga eks me saame neist aru ja tavaliselt ikka kõik naerame.
Iga inimene, kes kordki on meiega kokku puutunud, ei jõua ära imestada, kui energilised ja rõõmsameelsed me oleme raskest õppetööst hoolimata. Kui kellelgi on mure, siis aitame nii, kuidas oskame ja kui kohe üldse ei oska, siis improviseerime. Meie klassis on väga palju hea huumoriga inimesi. Meile meeldib lollusi teha. Ükski meie klassi õpilane ei ole teistest eraldatud. Me oleme klass, kus ei mõnitata ega halvustata üksteist, samas oleme väga otsekohesed ega jäta ütlemata, kui midagi on valesti.
Järgmisel aastal, kui oleme läinud oma teed, hakkame kindlasti kõiki igatsema ja väärtustama meie koos oldud aastaid ning mälestusi. Koos oleme üheksa aastat hakkama saanud ning saame ka tulevikus. Minu kaasõpilased ja minu klass on muutnud kooliskäimise huvitavamaks ja meeldivamaks. Meie klass on tore.
Meid ei saa nimetada tavalisteks klassikaaslasteks, me kõik oleme kokku parimad sõbrad ja üks suur perekond. Mina soovitaks teistel gümnaasiumisse sisseastujatel tulla siia, meie kooli, just meie klassi, nad ei kahetseks seda ealeski. Meie klassi kui ka kooli maine on hea ja kõik meie klassi õpilased, kes lähevad teistesse koolidesse, viivad meie hea maine ka sinna kooli, kus nad edasi õppima hakkavad.
Me pole eriline, kuid väga rõõmsameelne ja meeldejääv klass. Me pole täiuslikud, kuid see teebki meist meie klassi, parima klassi. Meid on kakskümmend, kuid vahel tundub, et terve koolimaja on meid täis. Oleme näinud pisaraid ja tundnud kaotust, oleme saanud juurde uusi liikmeid ja oleme näinud vanu lahkumas. Meid on palju, samas on meid nii vähe. Oleme ägedad, oleme nõmedad, teeme lollusi ja teeme nalja. Me oleme Sindi Gümnaasiumi üheksas klass.
Õpilaste tekstidest kokku pannud klassijuhataja Riina Timberg.
