Kaks huvitavat päeva Peipsi ääres ja Ida-Virumaal
8.a klass oli 10.-11. oktoobrini auhinnareisil „Minu klass tegutseb jätkusuutlikult”.
Esimene peatus oli Peipsimaa mitteametlikus pealinnas Mustvees. Sõitsime piki 7 km pikkust omanäolist vanausuliste tänavat, tutvusime Peipsi püsinäitusel järve geograafia ja elusloodusega, saime järve kalaliike uurides targemaks. Meie teekond jätkus Kallastele, kus vaatasime devoni ajastust pärit kõrgesse liivakivi kaldapealsesse uuristatud kaldapääsukeste pesaurgusid ja seisime Peipsi rannal, imetledes vahuselt kohisevaid võimsaid laineid.
Lõunat sõime äsja renoveeritud imekaunis Alatskivi lossis. Giidi saatel saime osa baltisaksa mõisniku von Nolckeni elust ja tegemistest.
Pealelõunal jõudsime Kauksi looduskeskusse. Seal ringi uudistades ja jalgu puhates tutvustati meile selle paiga looduse omapära ja töötubade maja huvitavaid võimalusi. Läbi alanud vihmasaju läksime kuulsale Peipsi liivarannale, kuid pikaajaliste vihmade tõttu ei hakanud need kuulsad laulvad liivad meile laulma.
Õhtuks jõudsime Ida-Virumaale, Kohtla-Nõmmele, kus meid ootas ees üsnagi jahe sotsialismihõnguline hostel. Kaevandusmuuseum, mis jäi meist paari sammu kaugusele, pakkus meile oma kohvikus mõnusat soojust ja maitsvat õhtueinet.
Järgmine päev oli pühendatud tervenisti põlevkivile. Giidi saatel alustasime muuseumihoone väljapanekutest ja siis maskeerusime värviliste kiivrite ja soojade paksude jopede varju, et laskuda sügavale maa alla vaatama kaevurite endist töökohta. Sinna viis meid vana logisev kaevurirong. Olime jõudnud tunnelite salavõrku, kust küll ise poleks väljapääsu maa peale leidnud. Seal saime osa lausa ebainimlikena tunduvatest töötingimustest. Kummitama jäi küsimus, kas selle orjatöö tegijate hirmsuured palgad ikka korvavad tervisekahjustusi ja ebainimlikke tingimusi tolmus, poolpimeduses ja kõikeläbivas põlevkivitolmus.
Taas maapinnale jõudes ootasid meid ees uued giidid, kelle asjatundliku info saatel viidi meid hiiglasuurele põlevkivi lahtise kaevandamise alale Aidu karjääri, mille läbisime kahes etapis: vanema osa jalgsi ja uuema osa „metsataksoga”, kihutades läbi hiiglaslike vee- ja porijärvede, kord tõustes selle kuumaastiku järskudele nõlvadele, siis laskudes alla sügavusse. See oli ühelt poolt tõeline seikluslik adrenaliini tekitaja, teisalt aga sügavalt mõtlemapanev, sest tohutul maa-alal on loodus rüüstatud, inimesed oma kodudest lahkuma sunnitud, kogu maapind hoolimatult läbi songitud ja sinna tekkinud kraavid täitunud pealtnäha imekauni sinakas-roheka veega, aga elutud, sest suurte mürgikoguste tõttu pole seal ei ühtki taime ega elavat kala. Selleks, et loodus suudaks taastuda, pidi kuluma pikki aastakümneid. Ja siis tekib ikka see põletav küsimus: mille nimel? Kas inimese rumalus ja saamahimu jäävad veel kauaks emakest maad laastama?
Tiia Reiksaar, 8.a klassijuhataja
